07. juuni osalesin Aerobike Filter Temposarja neljandal etapil Ääsmäel.
Distantsiks 30km ja meeskonnasõit ehk siis osaleda võis kuni 3-liiikmeliste võistkondadega ja s.t et üks võistkond võis tuules sõit. Mina tegin ikka tavalise eraldistardi – seega tulemus(koht) ei olnud prioriteet. Sõit ise sujus päris hästi ja jaksasin kenasti kannatada. Väike segadus oli tagasipöördega – reguleerija näitas käega nagu tuleks teha parempööre mida ma ka tegin aga samas tuli kohe järgmine võistleja vasakult ja kerge kokkupõrke oht oli aga õnneks läks kõik viperusteta.
Tulemuseks 124 koht – 192 osalejat, M50 9.koht aeg 47,17 keskmine kiirus 38,07km/h
14. juuni osalesin Aerobike Filter Temposarja viiendal etapil Padisel.
Distantsiks 20km ja tavaline eraldistart. Sõidu esimene pool oli vastutuult ja kiirus ei olnud just see mida lootsin aga tagasisõit oli sellevõrra lõbusam. Ilma äpardusteta ei saanud ka seekord. Tagasipöörde kurvi tulin veidi liiga suure hooga ja tänu sellele tegin nii-öelda hädapidurdust mis tõmbas tagumise ratta külglohisemisse – kui ratta kontrolli alla sain siis kahjuks ei suutnud enam teepeal püsida ja sõitsin maanteekraavist alla – suht sügav kraav oli (ca 2m alla) aga sileda muruga ja kuna jäin rattaselga siis tegin kraavi põhjas veidi murusõitu ja siis jälle kraavist üles. Natuke lõi see vahejuhtum rütmi sassi , kindlasti kaotasin seal mingeid sekundeid aga sõit sai jätkuda. Finišisse jõudsin ajaga 31 minutit ja 13 sekundit mis keskmiseks kiiruseks teeb 38,44km/h.
Tulemuseks 81 koht 163 osavõtja seas, M50 klassis 4. koht.
Peale finišit mahasõitu tehes – peale kolmandat kilomeetrit käis suur pauk ja mu tagumises rehvis oli üks suur auk (tõenäoliselt külglibisemise tulemus) – seega sain veidi ka jalutada.
20. juuni Eesti Meistrivõistlused eraldistardis Heimtalis.
Distants 18,5km. Põnevaks tegi asja see et esimest korda sai osaleda paraarvestuses ja paradele jagati ka Eesti MV medaleid.
Kahjuks eelnevate päevade pikad palavad autosõidud olid tervisele veidi liiga teinud ja starti minnes enesetunne kõige ideaalsem ei olnud (kerge köha (kurk kraapis) ja nohu). Aga andsin endast ikkagi parima mis sel päeval võtta oli. Esimene pool sõidust oli kergelt allamäge ja seal kahjuks ei suutnud oma potentsiaali täielikult ära kasutada – suurte ülekannetega ei saa jalgu nii kiiresti ringi käima kui vaja oleks – ja nii jääb suurematel kiirustel (langustel) võimsus veidi lahjaks.
Finišisse jõudsin ajaga 29 min 34 sekundit , mis teeb keskmiseks kiiruseks 37,5km/h.
Kuna pararattureid on nii vähe siis tavarataste arvestus oli UCI koefitsiendi alusel meestel ja naistel ühine. Ja koefitsiendi alusel oli minu tulemus väärt hõbemedalit, kulla jaoks oleksin pidanud ca minuti võrra kiiremini sõitma. Aga esimene medal pararattalt on siiski olemas.
Peale neid võistlusi võtsin aja veidi maha, puhkasin , et uuesti alustada juulis ettevalmistust MM-ks ja EM-ks, enne neid tuleb ka veel Veteranide velotuur ehk Eesti meistrivõistlused seenioritele mitmepäevasõidus – seekord siis Läänemaal juuli lõpus.
MM – toimub augusti teisel nädalal Šotimaal Dumfries´is ja EM augusti kolmandal nädalal Hollandis Rotterdamis.