Red Bull Tour of Vikings

02.oktoober 2021 Kuressaare -Tornimäe – Kihelkonna – Kuressaare

Ilm suhteliselt jahe 9-13 kraadi, tuuline  6.3-13.1m/s aga vähemalt kuiv. Distants 310km. Koht 42,  Keskmine kiirus 27,6km/h, keskmine pulss 153 l/m, kaotus võitjale 3 tundi  6 minutit ja 6 sekundit.

Puhas sõiduaeg 11 tundi ja 16 minutit.

Hooaja eelviimaseks võistluseks sai nimi kirja pandud ühele unikaalsele ja raskele võidusõidule Red Bull Tour of Vikings.  Tegu siis sellise võistlusega kus ühe päeva jooksul sõidetakse 3 etapiline tuur ümber Saaremaa kogupikkusega 310km.  Tuuri teeb põnevamaks ja raskemaks veel see, et ei sõideta maanteel vaid ca pool distantsist on kruusa, põllu ja metsavaheteed.

Eesmärgiks mul ausalt öeldes oli sõita tuurist esimene etapp ja siis veidi veel aga kuidagi kujunes nii välja, et tulin ikkagi lõpuni välja ja sellega sai nii mõnigi uus isiklik rattasõidurekord püstitatud (distants ja kestvus).

Aga võtan siis sõidu kokku.

I Etapp Kuressaare – Tornimäe (84km)

See oli selle tuuri kõige lühem ja kõige kergem etapp. Start anti 07.28 Kuressaare lossi eest ja ühtses grupis sõitsime ca 4,5 km Pähklimetsa teele kus esimese gravel lõigu alguses anti tehniline start. Muidugi läks kohe tulistamiseks ja kui see lõik läbitud sai tekkis meil võistlejate tahaotsa 10 liikmeline punt kelle eesmärgiks ei olnud võimalikult kiiresti rada läbida vaid eesmärk oli „Tuur lõpetada“.  Mulle see sobis kuna nii sai mõnusa kuid siiski suhteliselt kiire tempoga sõita. Ja sellisel pikal sõidul üksi jääda ongi kõige hullem variant mis juhtuda saab. Õnneks minu varustus ja keha pidasid vastu. Turja kandis juhtus meil ka väike äpardus – meie pundi ette oli raja julgestus tsikkel tulnud ja see sõitis ühest vasakpöördest otse ja tegime väikse ringi mööda põlluäärseid teid – õnneks ring tõi meid raja peale tagasi. Rohkem sellel etapil nagu ei juhtunudki.  Kuna  etapil oli kruusa ja metsateid suhteliselt vähe siis esimese etapi ajaks tuli veidi üle 2 ja poole tunni ja etapi võitnud Mihkel Räimele kaotasime 29minutit ja 26 sekundit.

Juhendi järgi algas teine etapp seega 34 sekundit peale meie finišit aga kuna meie pundil oli plaan lõpuni sõita siis me nii lühikese peatusega nõus ei olnud.

Esimesel etapil oli 2 katkestajat, tuuri jätkas 57 osalejat

II Etapp Tornimäe – Kihelkonna (135km)

Peale ca 10 minutilist peatust, kus vahetasin särgid õhemate vastu, tankisin oma joogipudelid ja sõin ühe piruka ja banaani läks sõit jälle lahti. Grupi suurus ikka ca 10.  Teine etapp oli kõige pikem ja raja poolest raskeim kuna sisaldas ka päris palju liivast metsateed kus maanteerattaga sõitmine oli pigem võimatu aga kuna peale 150 kilomeetrit hakkab väsimus ka tekkima ega siis nendel lõikudel ka gravel ratastel kerge ei olnud. Õnneks ei olnud ma ainuke kes pidi meie grupis jalutama ja grupp hoidis õnneks kokku ka.  Minu saatjaks sel tuuril oli vanem tütar Paula (Suured Tänud Sulle!!!), kelle ma saatsin peale esimese etapi lõppu Leisi poe juurde, mis oli minu järgmiseks sihtpunktiks – (kuna algselt mul plaan ei näinud ette, et ma kogu tuuri läbi teen) aga Leisi jõudes oli tunne hea (ja grupis ikka anti ka mõista, et kui  siia gruppi juba tulid siis pead ka lõpuni sõitma 😊 ) ning Paulat ma kusagil ei näinud – tuli edasi pedaalida. Järgmiseks vahepunktis oli kokku lepitud Pidula. Aga meie punt püsis ikka koos ja enesetunne oli jätkuvalt hea otsustasin ka sealt edasi sõita. Kahjuks teise etapi poole peal nägin kompuutrist, et hea sõber ja trennikaaslane Priit Rahnel katkestas. See omakorda nagu kohustas mind edasi sõitma ka, sest üks meist oleks pidanud selle tuuri ikka läbi tegema.  Plaan nägi ette, et Priit kindlasti sõidab lõpuni aga kuna nüüd olin rajal ainult mina siis pingutasin edasi. Peale Veere mäge oli meie grupis enamustel joogipudelid tühjad ja nii  tegime ühe Tädikese hoovil peatuse kus pudelid vett uuesti täis said.  Etapi lõpus oli palju kruusateed ja lõpp oli päris raske.  Etapi aeg ca 5 tundi ja 10 minutit – kaotust etapi võitnud Gert Kivistikule 1 tund 31 minutit ja 38 sekundit. Koht 47. Kokkuvõttes jätkasin 45-ndana. Kaotusega võitjale 2 tundi 1 minut ja 14 sekundit.

Kahjuks ei näinud ma Kihelkonnal Paulat –  autol oli Pidulas aku tühjaks saanud ja ta ei saanud liikuma. Õnneks oli sõber Priit ka Kihelkonnale tulnud ja kuna ta võistlust ei jätkanud siis ta oli nõus lahkelt nõus Paulale appi minema.  Miinus oli muidugi see et varustust ma täiendada ja riideid vahetada ei saanud kuna autot ju ei olnud. Õnneks oli Kihelkonnal organiseeritud korralik söögivalik ja sain oma energiavarud taastatud ja pudelid täidetud, lisaks pistsin veel ühe banaani ka taskusse ja piruka näppu. Kihelkonnal sündis ka peas otsus, et üritan ikka lõpuni sõita. Aga kuna ma peale peatust (ca 15 minutit)  oma grupikaaslasi ei näinud, siis panin üksi minema.

III Etapp Kihelkonna – Kuressaare (91km)

Etapi algus läks päris rahulikult – lootsin et keegi ikka veel tuleb tagantpoolt järele ka.  Pidin ka telefoniga asju ajama, kuna Paula helistas, et sai auto käima ja liikuma – siis oli mul vaja veel Priidule helistada, et ta abi ei lähe enam vaja. Üritasin veel Paulale öelda ka et ta võib koju ära minna kuna olin otsustanud lõpuni sõita aga kas ta ei kuulnud seda või mis iganes  – igastahes oli ta mind veel peale Lõmala sadamat tervitamas ja jõudu andmas.

Aga nagu juba mainisin siis alustasin etappi üksinda ja rahulikult, lootes et keegi ehk ikka tagant veel tulemas on. Ja nii umbes 10-15 kilomeetrit sõitsin üksi kui peale Atlat hakkasin selja taga liiklust märkama. Ja mingi aja pärast jõudiski mulle järgi kas punt 5-6 mehega.  Haakisin neile sappa ja nii sai sõit veidi hoogu juurde. Nüüd tagantjärgi tuleb tõdeda, et viimane etapp oli siiski kõige raskem, kuna oli palju mereäärset lagedat kus puhus päris kena vastutuul. Nii me siis läksime asfaldil üritasime karuselli lasta ja kruusapeal vedas igaüks just niipalju kui suutis. Kruusateed Sõrves on kindlasti ralli sõitmiseks toredad aga 30mm kummidega maanteerattaga ja veel vastutuult on peale 250 km läbimist ikka päris rasked. Aga kuna finiš tuli järjest lähemale siis lootus lõpuni vastu pidada ikka püsis elus.  Nagu enne juba mainisin siis Paula tervitas mind peale Lõmala sadamat pika kruustee lõigu alguses, hüüdsin talle enesekindlalt, et panen lõpuni ja et mingu koju ära, veidi hiljem mõtlesin et ehk oleks veel Salmel ka tuge vaja olnud aga kuna tagasiteed enam polnud siis jätkasin samamoodi.  Kolmanda etapi poole peal sai Garmini kompuutri aku nii tühjaks et tuli ta säästureziimi panna, seega infot distantsis ja kiiruse kohta sain ainult raja muutuse korral kui kompuuter üles ärkas. Ega see suurt sõitu ei mõjutanud kuna tõenäoliselt kiiremini ma sõitnud ikka ei oleks. 35km enne finišit sai õnneks vastuutuuleosa ja rasked kruusateed läbi. Lõu teeristist oli ca 2km asfalti mis tundus jube mõnus ja siis jälle metsateele, selleks hetkeks olime jäänud neljakesi ja minu jõuvarud hakkasid ka otsa lõppema. 2 meest panid eest veidi kiirema tempoga minema ja ma ei hakanud ka neid enam taga ajama sest nüüd oli oluline lõpuni jõuda. Samas minu selja taga olev mees ei suutnud ka minu tempoga kaasa tulla ja nii sai viimased 35km üksi sõidetud.  Pikk ja sirge metsatee oli samuti raske kuna nagu lõppu ei paistnudki aga teadmine et peale selle lõigu lõppu on ca 25 km tuttavat teed jäänud andis jõudu edasi pedaalida. Viimases osas hakkasid jalad ka juba märku andma et väga palju Powerit enam järgi ei ole.  Organism ka enam peale vedeliku muud vastu ei tahtnud võtta, õnneks jooki oli piisavalt mul kuni lõpuni. 12 kilomeetrit enne lõppu jõin veel oma magneesiumi ampulli ära ja kulgesin võiduka lõpuni. Finisis veel sõitsin õigest kohast veidi mööda ka aga see ei lugenud enam midagi. Uskumatu aga minus järelikult on veidi viikingit kuna ma ju lõpetasin selle tuuri. Olin finišis küll väsinud samas aga uhke ka.  Protokolli järgi sain etapil 32 koha ajaga 3 tundi 53 minuti ja 30 sekundit. Kaotust võitjale 1 h 4 minutit ja 50 sekundit. Arvestades et pool etapist sõitsin üksinda siis polnudki seda kaotust niipalju 😊.

Finisis sain kaela ka uhke medali

Viimase etapi ja sellega kogu tuuri lõpetas 42 ratturit, mina nende seas 40-dana. Tuuri ametlikuks lõpuajaks tuli mul 11 tundi 39 minutit ja 39 sekundit. Kaotus võitjale Mihkel Räimele 3 tundi 6 minuti ja 6 sekundit. Kompuutri järgi tuli puhast sõiduaega 11 tundi 15 minuti ja 15 sekundit aga kuna peatused läksid mul ka sõidu aja sisse siis tulemus on veidi teine.

Mida öelda kokkuvõtteks . Kindlasti väga huvitav väljakutse kõigile kes ennast ratturiks peavad. Samas on see ikka paras katsumus, kui ilm oleks veidi külmem või niiskem olnud nagu päev hiljem Pariis-Roubaix sõidul, siis ma ei oleks seda sõitu tõenäoliselt lõpetanud.

Mida öelda varustuse kohta – kindlasti gravel ratas on õige selleks sõiduks aga nagu mina ja nii mõnigi veel on võimalik ka 30mm kummi ja maanteerattaga see kuiva ilmaga see rada läbi sõita, aga kindlasti gravel ja cyclokrossi rattad on eelistatud variant ja tubeless kummid.

Suur tänu korraldajatele kes selle ürituse püsti panid, Suur Tänu Paulale ja kogu mu perele ja kõigile teistele kes kaasa elasid.

Täpsemaid tulemusi saab vaadata siit: http://timing.ee/protokollidTOV2021.php

Ja pilte saab vaadata siit: