2019 aasta eesmärkideks purjetamises oli teha hea võistlus Hispaanias MM-l ja rattasõidus oma taset tõsta nii, et suudaks sõita ka keskmist tulemust üle 40km/h.
Aasta algas hästi kuna tänu EPIFondi toetusele sain paadile uue masti ja uued purjed. Treeningud sujusid hästi ja kuigi maailmameistrivõistluste rendipaat oli mitte oma parimas vormis sai MM-il tehtud parim tulemus läbi aegade 8-s koht.
Rattasõidu poole pealt läks ka kõik tõusvas joones kuni juuli keskpaigani kus tervis mind alt vedas ja kuu aega lamamisreziimil pidin olema.
Rattavõistlusi oli plaanis 10, sõidetud sai 9 ja lõpetatud 8 võistlust. Esimeseks rattaralliks oli Kuusalu etapp Filter maanteekarikasarjas. Olin ennast kirja pannud terveks hooajaks pikale distantsile s.t. võistlused keskmise pikkusega ca 100km. Aga see mis Kuusalus juhtus muutis veidi minu plaane. Ilm oli pigem talvine kui kevadine ja tõenäoliselt jäi mul korralikult soojendus tegemata või ei olnud ma ise päris valmis aga juhtus see, et sain ca peale 35 kilomeetrit haamri ja kuna võistlus oli 2x48km siis otsustasin peale esimest ringi võistluse katkestada. Katkestamine on minu jaoks väga ebameeldiv ja minust endast tingituna ka suhteliselt harv, aga kui asja analüüsisin siis peale kõikide asjade läbivaatust otsustasin jätkata Filtri sarjas väikesel distantsil kus distantsid on vahemikus 40-75km.
Järgmiste rattarallidega läks asi järjest paremaks kuni Pandivere rattarallil suutsin stardist finišini juhtgrupiga kaasa sõita ja finišeerida peagrupis võitjast vaid 6 sekundit hiljem, keskmiseks kiiruseks tuli sel rallil ca 41,5km/h.
Peale Pandivere rattarallit osalesin veel Leisi maastikutriatlonil (0,350+10,5+2,5) kus ajaga 59 minutit ja 25 sekundit sain 12 koha.
Siis aga andis tervis järele ja veetsin nädala haiglas ja peale seda veel ca kuu kodus voodireziimil.
Seoses selle vigastuspausiga pidin ära jätma Munamäe rattaralli, ka Filter karikasarja finaaletapile läksin pigem pealtvaatajana kuigi lõpuks otsustasin ikkagi starti minna ja treeninguna Viljandi etapi läbi sõita.
Filter Maanteekarikasarja kokkuvõttes sain 14-koha M45 arvestuses.
Hooaja lõpetuseks tegin veel kaks traditsioonilist maastikumaratoni: Tartu ja Karujärve
Nendest Tartu rattamaraton oli see aasta tõsine mudaralli – ilm oli külm ja vihmane, tõsine katsumus mis päädis peale 5 tundi 56 minutit ja 20 sekundit 1337 kohaga. Oma parimast ajast olin pea 2 tundi rohkem rajal aga tõenäoliselt jääb see maraton veel kauaks meelde.
Karujärve maratoni sõitsin juba üheksandat korda. Kuna võita ega kaotada mul midagi ei olnud siis võtsin seda sõitu rahulikult ja mõnuga, endalegi üllatuslikult sain ca minuti parema aja kui eelmine aasta.
Seega võin oma tulemustega rahule jääda ja aasta kordaläinuks lugeda, kuigi ühtegi medalit või karikat ette näidata ei ole.
Mis järgmisest aastast saab veel ei tea kuna 2020 aastal parapurjetamises jälle asjad muutuvad: Parapurjetamise järmine MM toimub vist alles 2024, seniks on tähtsaim võistlus vist EM, 2,4mR klassi parapurjetaja tiitel antakse küll ka välja aga seda 2,4mR avatud MM-l mis järgmine aasta peaks toimuma vist Ameerikas. EM peaks toimuma Portugalis aga tänaseks ei ole ühtegi kuupäeva ega asukohta avaldatud.
Rattasõiduga tahan ka veel tugevamalt edasi tegeleda ja plaan on klassifitseeruda ka pararatturiks.
